Rise&Zen
"Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga" - Maarja Yano
"Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga" - Maarja Yano
Couldn't load pickup availability
Nähtamatu piiri taga
Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.
Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.
Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.
Maarja Yano on jaapani kultuuri tundja, ettevõtja, blogija ja üks Rise&Zen algatuse autoritest.
Liitu siin, et lugeda Maarja kureeritud Jaapani-teemalist uudiskirja.
Loe Goodreads’is “Minu Tokyo” arvustusi.
Autoriõigus: Maarja Yano ja Petrone Print OÜ 2022
Toimetaja: Anu Merila
Peatoimetaja: Kaja Sepp
Keel ja korrektuur: Ruth Mägi
Kaanekujundus, makett ja pildilisa: Anna Kuusemets
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod
Trükk: Greif
ISN 978-9916-678-48-0 (trükis)
pehme kaas, 130 x 190 mm
292 + 16 lk
Katkend raamatust
Niiske suvekuumus on asendunud leebelt sooja sügisega. Keskpäevase päikese käes viibimine ei pane enam pead ringi käima. Vahetusõpilase elus on kõik uus ja inimesed on ilusad ja huvitavad. Selles maailmas puuduvad eelarvamused või on need nii pealiskaudsed, et ei häiri kedagi. Elan elu, mida välismaale sattunud Eesti neiud hiljem ikka taga igatsevad – popi tüdruku elu. Hele nahk ja terav nina on mind teinud kõikvõimsaks. Olen muutunud pisut edvistavaks ja harjutan mesist flirtimiskunsti, mis tuleb mul järjest paremini välja.
Igale uuele tuttavale seletan, kuidas oma nime õigesti hääldada, seejuures tihtipeale unustades tema nime küsida. "Aga kas sa tead, kus Eesti asub?“ lausun alati kavalalt, aimates, et vastus on ei. Olen valmis pidama kiir-loengu Maarjamaa ajaloost ega jäta kunagi mainimata, et Eestis pole mägesid. Samas tulen alles hiljem mõttele, et ma ei pruugi kaardilt leida üles uue tuttava kodumaad, veel vähem aimata, kuidas seal on lood mägede ja okupatsioonidega.
(jätkub raamatus)